Friday, September 10, 2010

Lõuad pidada ja edasi teenida

Sõda alustavad alati poliitikud, aga peavad sõjaväelased. Niipea, kui sõjaväelane rääkima hakkab, tuleb tal reservi minna, mistõttu ainsat vähegi adekvaatset juttu Eesti eesmärkide kohta Afganistanis peame kuulma erukindral Roosimäe suust.

Selleks, et võida rääkida, läks erru ka kolonelleitnant Leo Kunnas, kes on oma kogemusi kasutanud pigem Eesti kaitsevõimekuse kritiseerimiseks ning hoidunud sõna võtmast välismissioonide teemal. Tema suupruukimisel on varsti lõpp, sest mees läheb poliitikasse. Brigaadikindral Alar Lanemanist sai kaitsejõudude peastaap lahti aastal 2009, tema on pärast seda üsna vait olnud.

Võib aga vaid ette kujutada, mismoodi kitkub juukseid kaitseväe juhtkond ja kaitseministeerium Maalehes ilmunud intervjuu peale Roosimäega, kes räägib lahtise tekstiga sellest, mida Eesti sõdurid Afganistanis päriselt teevad. Mati Raidma märatseb juba sealsamas leheveergudelgi, kuid tema ja teiste poliitikute soov esitleda Roosimäge peast segi läinud sõjamehe ja ullikesena pole vilja kandnud.

Roosimägi: „Kas te usute, et poisid käivad seal demokraatiat kaitsmas? Ärge ajage naerma. Minnakse kolmel põhjusel. Üks osa kaitseväelasi tahab, et kogu aeg oleks veres adrenaliini. Teine osa läheb missioonile raha teenima. Kolmas osa on kaadrikaitseväelased. Nendel on kaks varianti: kas lähed või paned avalduse lauale.“

Roosimägi juhib tähelepanu sellelegi, et Eesti ennastunustav pugemine USA-le kui ainsale julgeolekugarantiile ei pruugi olla n-ö jätkusuutlik, sest USA võim maailmas kahaneb ning päeva, mil ameeriklased enam „maailmapolitseiniku“ rolli täita ei suuda, näevad vägagi tõenäoliselt ka tänaste otsustajate silmad.

Huvitavam vahest veelgi on see, mille Roosimägi rääkimata jätab. „Kõik juhtumid, kus meie poisid on Afganistanis surma saanud...,“ alustab ta – ega lõpeta: „Ei ma ei taha sellest rääkida. /---/ Kui ma seda välja ütlen, solvan kõiki neid poisse, kes surma said.“ Ehk peab Roosimägi silmas seda, et need surmad on enamasti olnud õnnetud juhused, mida oleks saanud vältida, kui väljaõpe olnuks parem või elukogemus suurem: kaks elu Afganistani jätnud sõdurit on olnud ju verinoored.

Sõdurite nooruse ja küpsuse üle arutleti viimati ka „Vabariigi kodanikes“, kus võis märgata, kuidas kaitseväe esindaja Toomas Väli oleks hea meelega „näidissõdur“ Andrei Vesterineni jutu kriitilisema poole viimasele suhu tagasi toppinud ning suunas pidevalt ka psühholoog Marge Sillaste juttu. Sillaste oli nii hirmunud, et tunnistas otsesõnu: minu ametikoht ja auaste eriti midagi arvata ei võimaldagi. Väli naeruvääristas sõdurite vanuse teemat demagoogilise väitega, et kuidas seda ikka mõõta, ja väitis ülbel toonil, et kaitsevägi on omalt poolt kõik teinud, et missioonilt naasnuid toetada. Mis on paraku lihtsalt vale.

Muide, pruukis vaid praegusel kaitseväe juhatajal, kindralmajor Ants Laaneotsal öelda, et meie ainus tõeline ja reaalne vaenlane on Venemaa, kui poliitikud tegid talle operatiivselt selgeks, mida sobib rääkida ja mida mitte. Mistõttu on muidu otsekohene mees Laaneots oma väljaütlemistes märksa ettevaatlikumaks muutunud. Eeldatavasti aga on poliitilises korrektsuses märksa kogenum võimalik tulevane kaitseväe juhataja, praegune kaitseministeeriumi kantsler Riho Terras, kes ei käinudki Suurbritannias mitte niivõrd kantsleriks õppimas, vaid end hoopis suuremaks missiooniks ette valmistamas.

3 comments:

  1. Misasja? Mis ajast peab sõdur "demokraatiat kaitsma"?!!

    Sõdur täidab talle antud käsku. Põhjus mis tõekspidamistega ta missioonil viibib, on ta eraasi.

    Seda, kas tegemist on "demokraatia kaitsmisega" või mitte ütlevad sõdurile poliitikud.

    Või tahad sa mahvalda tõesti, et lahingus viibiv sõdur peaks enda meeles tões ja vaimus demokraatiat kaitsma? Kas see pole pisut palju nõutud sõdurilt? Pealegi pole tal sellist suhtumist üldse vaja.

    Tead mida sõdur tegelikult teeb? Ta higistab, kannatab janu ja tulistab suhteliselt huupi iga silueti poole, mis nähtavale ilmub. Ta on pidevalt hädas halva nähtavuse, raske kandami, liiva, väsimuse, külma ja leitsakuga.

    Tehnilisest aspektist pole sõduril vaja demokraatiast midagi teada...

    ReplyDelete
  2. Ma ei ole Sinuga nõus. Sõdur on inimene, järelikult on tal oma seisukohad ja tõekspidamised. See tähendab, et ta teab asju, mida tal "pole vaja teada", see kuulub inimene olemise juurde. Ja tegelikult tahaksin ma otse loomulikult, et sõdur ise usuks võitlusse, mida ta peab! Aga see selleks.

    Selge see, et sõduri saadavad sõdima poliitikud, sellest ma ju alustangi. Sa ära aja suvaliselt kahte tasandit segamini ja märka, mille pihta kriitika tegelikult käib. Loe kindlasti Maalehest kogu intervjuud, netis on tasuta vaadata vaid väike osa sellest.

    ReplyDelete
  3. Mõistan.

    Ent me peame nentima, et küsimus pole ju demokraatia kaitsmises vaid millegis muus? Mis mõtet on siis oodata sõdurilt sellist usku?

    Võibolla peaks sõdur uskuma hoopis seda, et islam tuleb peatada Eestist võimalikult kaugel? Või veendumust, et strateegiine toore peab jääma läänlaste hallata? Või hoopis, et afgaani sõjapealikud ja püssimehed ei vääri elu?
    Või lihtsalt kättemaksu? Või lahingukogemuse väärtusesse?

    ReplyDelete